Tahtejõu Tuuri idee autori Priit Salumäe mõtted tema blogipostitusest:
Tahtejõu Tuur on selline nõksa venitatud nädalavahetus, sõidame jalgrattaga 750 kilsa ümber Mandri-Eesti! 3 x 250km! Sügisilm, taevast valab vihma, rahet ja pussnuge, raju vastutuul, napid miinuskraadid… Kõlab nagu jõhker värk?
Ongi jõhker, aga jutustan enne ühe loo ja siis otsustame, et kui karm on ikka päriselt karm.
Mu armsad sõbrad, kes te terve krdima 12 kuud aastas rattaga sõidate, jooksete või suusatate, kallist varustust sebite, lõunalaagreid värke väisate, mööda maailma ringi võistlete jne ikka, kõik ikka selleks, et naabrimehele pähe panna 🙂 Kutsud teid laupäeva varahommikul ühistrenni, ja hoplaa terve armaada silm_punnis_peas täies elujõus mehed-naised vabatahtlikult asfalti mõõtmas, tundide viisi. Tglt chill, tore, et enda tervisest hoolitakse. ..
Aga, võtaks kokku ja teeks selle hooaja lõpetuseks midagi natuke teistmoodi!?
Pinginaaber tuli ühel hommik tööle ja rääkis mingist kutist, kellega oli rattapaunal kohtunud. Vennike pidavat nädalas 20h trenni nühkima, kuus teeb see kokku lausa 80 tundi! Pole paha. Vastupidavusala tippude jaoks on need karmid, kuid suhteliselt seeditavad numbrid. Meie jutt ei käi agha eliidi kohta, isegi mitte harrastusportlased ei ole teemaks, jutt on 6 aastat tagasi Supermoto Eesti meistrivõistluste etapil rängalt kukkunud ja alakehast halvatuks jäänud Raunost. Need tunnid sõtkub mees maha tavalise ratastooli külge installitud esiratta ja väntadega 50kg kaaluva monstrumiga. Päevas tavaliselt 10-100km. Iga ilmaga. Lubja mägi ja Tabasalu tõus ei ole takistuseks. Vot see on karm. Mina oma 6kg süsinikratta ja elektroonilise käiguvahetajaga vingun, et jooksud ei mätši rattaraamiga, peab vist kleepsud tellima… Hallloooo, eks
Saime kokku, rääkisime maast ja ilmast. Mees tahab areneda, võistelda, alustada Filter eraldistardi etappidega ja jõuda (para)Olümpiale välja. Ma usun, et jõuab. Sellise tahtejõu pealt jõuab. Ainult, et millise „rattaga“ , null võimalust. Uus võidukas maksab suht ulmehinda, alates ~6000€. Aitame tal koos sel unistusel täituda!
Kogu tuuri kamad, saatemasin, varukummid, teepealne söök-jook loodan sponsoritelt välja kaubelda.Kes ikka üleüldse ei taha ennast füüsiliselt ühekski etapiks välja ajada, solidaarsuse märgiks tahtejõudu näidata, ratas talvekorteris ja teised sada häda ning miljon vabandust, siis saab ka lihtsamat vastupanuteed minna, osaleda virtuaalselt oma aasta jooksul kogutud kilomeetritega. Anneta palju süda ütleb või hing ihaldab.
Loodan, et see ettevõtmine annab natukenegi inspiratsiooni, võib-olla igapäevased olmeprobleemid ei tundugi enam probleemid, ning suuremad jamad on hoopis võimalused ja hoovad, millegi südamelähedasema poole liikumiseks… Tegelikult on kõik võimalik. Julge ainult unistada. Ära loobu, ära anna alla!
– Priit Salumäe
Pinginaaber tuli ühel hommik tööle ja rääkis mingist kutist, kellega oli rattapaunal kohtunud. Vennike pidavat nädalas 20h trenni nühkima, kuus teeb see kokku lausa 80 tundi! Pole paha. Vastupidavusala tippude jaoks on need karmid, kuid suhteliselt seeditavad numbrid. Meie jutt ei käi agha eliidi kohta, isegi mitte harrastusportlased ei ole teemaks, jutt on 6 aastat tagasi Supermoto Eesti meistrivõistluste etapil rängalt kukkunud ja alakehast halvatuks jäänud Raunost. Need tunnid sõtkub mees maha tavalise ratastooli külge installitud esiratta ja väntadega 50kg kaaluva monstrumiga. Päevas tavaliselt 10-100km. Iga ilmaga. Lubja mägi ja Tabasalu tõus ei ole takistuseks. Vot see on karm. Mina oma 6kg süsinikratta ja elektroonilise käiguvahetajaga vingun, et jooksud ei mätši rattaraamiga, peab vist kleepsud tellima… Hallloooo, eks