Alakehast halvatud Rauno: «Mul on nüüd eesmärk!»

Kuigi Rauno elas kuue aasta eest üle ränga õnnetuse, mille tagajärjel ta alakehast halvatuks jäi, ei kavatsegi ta vaid koju tugitooli jääda. Tema eesmärgiks on hoopis osaleda rattasõidus 2016. aastal Rios toimuval paraolümpial.

ILMAST SÕLTUMATA!:  Rauno sõidab iga päev rattaga ja tänu sellele  tunneb ta end ka füüsiliselt hästi. Kui aga tervis mõnikord jukerdab ja ta peab   rattasõidu paar päeva vahele jätma, annab kohe tunda ka vigastusest  tingitud  õlavalu. Nõnda on Rauno seda meelt, et sport ongi parim ravim!
ILMAST SÕLTUMATA!: Rauno sõidab iga päev rattaga ja tänu sellele tunneb ta end ka füüsiliselt hästi. Kui aga tervis mõnikord jukerdab ja ta peab rattasõidu paar päeva vahele jätma, annab kohe tunda ka vigastusest tingitud õlavalu. Nõnda on Rauno seda meelt, et sport ongi parim ravim!

Rauno Klauseni (31) traagiline õnne­tus pööras tema elu hetkega pea peale. Nelja aasta eest sai ta teada ka ränga tõe — kõndimislootus on pea­aegu olematu. See aga pole tal takistanud elamast täisväärtuslikku elu. Noormees sõidab oma suure unistuse nimel iga päev vähemalt 20 kilomeetrit, ilmast ja tujust hoolimata.

«Mu selja taga oli üleni mustas mees vikatiga …»

Rauno armastas juba lapsena rattaga sõita. Teismelisena käis ta rattatrennis ja võistlemaski. Peagi aga suurem huvi spor­di vastu taandus ja noore mehena istus ta kaherattalise, siis juba mootorratta selga pigem oma lõbuks. Kuna ta vend Risto oli
motospordis juba tuntud nimi, jõudis lõ­puks võistlema ka Rauno.

2008. aasta 20. augustil Supermoto Eesti meistrivõistlustel oli ilm kehv. «Rada oli vihma tõttu väga libe ja kui üritasin ühest hüpekast üle saada, lendasin liiga väikese hoo tõttu esi­rattaga teise kinni. Ma ei jõudnud käsi ette panna, vaid kukkusin pea ees vastu maad,» meenutab mees.

Järgmiseks mäletab ta, kuidas proovis kä­si­jalgu liigutada. «See oli mul lausa refleks — tegin seda alati pä­rast rattaga kukkumist, kuigi ei osanud ju ette arvata, et minuga võiks kunagi selline õnnetus juhtuda. Alguses tundus isegi naljakas, et jalad ei liigu …»

Viimase asjana enne haiglasse toime­ tamist jõudis Rauno veel mõelda: kuidas küll ema selle uudisega toime tuleb? «Ta ju nagunii pabistas kogu aeg … Kukku­misi oli ennegi päris palju ette tulnud.» Õnnetusele järgnenud kuust ei mäleta noormees kunstliku kooma tõttu midagi. Ainsana on tal meeles painajad. «Viibisin klaasist toas, mille keskel oli voodi. Minu selja taga seisis üleni mustas mees vika­tiga. Kõik oli must ja linnud lendasid … Mõtlesin, et kui magama jään, siis enam ei ärka. Ma võitlesin elu eest,» meenutab ta. Karmi mälestuse on jätnud ka pereliik­mete külaskäigud. «Kuulsin nende hääli, kuid nemad minu oma mitte. Mina olin maa all ja nägin vaid pinnast, mis lahutas mind perest. Olin seal olles nii väsinud, et ei jaksanud enam üleval olla …»

«Ta pole mind püstijalu näinud.»

Rauno elu rippus alguses tõepoolest juuk­sekarva otsas. Tal olid õhkrind ja hinga­misraskused. «Intensiivpalatis nägin, kui­das kõik mu ümber aina surid. Öösiti käis kibe tegevus ja mulle tundus, nagu oleks kirstud seina äärde reastatud. Nõnda ma seal lebasin ja ootasin omaenda aega …»

Pärast haiglaravi läks noormees 48 päevaks Haapsalusse taastusravile — see oli aeg, kus töövõime ja tahtejõud said kõva trenni! «Kõi­gepealt viidi mind t r e e n i n g r u u m i voodiga. Seal üri­tasin kõigepealt üldse voodi ääre­le istuma tõusta. Suutsin selles asen­dis püsida vaid paar minutit, siis hakkas pea ringi käima,» jutustab ta. Ka praegu ei suuda Rauno tegelikult oma pead kaua üleval hoida. Nõnda on tal ka minuga vestlemi­se ajal pea natuke norgus, et säästa jaksu selleks, et kohtumise lõpus naeratuseks pilk tõsta.

Kuid öö on kõige pimedam ikka enne päikesetõusu. Rauno päikesekiireks sai üks kaunis naine. Nad olid juba enne saatuslikku õnnetust internetis kohtin­gulehel suhelnud ning leppinud kokku, et pärast Rauno võistlust minnakse koos Nõmme seiklusparki. «Ta tuli tegelikult ka võistlust vaatama, kuid jõudis kohale alles siis, kui õnnetus oli juba juhtunud. Nõnda polegi ta mind kunagi püstijalu näinud …» tõdeb mees.

Vahest võiks ehk nii mõnegi värske suhte taoline ehmatus eos kustutada, kuid neiu tuli Raunole hoopis haiglasse külla. Ja jäigi teda külastama — kuni peagi oli noortel juba ühine kodu.

Trennita ei oska!

Alguses tegi Rauno Haapsalus trenni vaid liitrise veepudeliga. «Olin haiglavoo­dis olemisest nii peenikeseks ja nõrgaks jäänud, suurema raskusega ei jaksanud. Tegelikult oli tunne, et ma ei taha end üldse liigutada. Eks mõelnud terapeudid­ki samamoodi — tuleb siia, aga midagi ei tee! Algus oli väga raske!» tunnistab mees. Olukorra tegid veel masendavamaks voo­dis lebamisest tekkinud lamatised: «Mu jalgu ei tõstetud üles ja nõnda olid kanda­del augud. Neid raviti terve aasta.»

Rauno käis arstlikus taastusravis aasta jagu, siis aga otsustas ise treeningutega jätkata — vana spordimehe vaim lõi välja! Veel tekitas temas trotsi see, et teraapia osana alati uuriti, kas ja kuidas ta juba oma eluga edasi on läinud. «Iga kord pä­riti, kas ma juba töötan või õpin — mulle ei meeldinud need küsimused! Mulle pole kunagi meeldinud õppida ja selle nõud­mise peale tulin lihtsalt ära.»

Alguses võttis Rauno trenni mõttes oma ratastooliga ette tiire, läbides umbes viis kilomeetrit tunnis. Siis aga kinnitas ta too­lile esiratta ja pedaalid ning nii on ta prae­guseks oma treeningkilometraaži tublisti suurendanud. Tõsi, kerge see trenn pole — Rauno treeningvahend kaalub kokku ligi 50 kilo, lisaks veel tema enda keharaskus. Ta ei salgagi, et sellise massi liikuma vän­tamisest väsib üsna kiiresti.

Nüüd, mil spordisõber on peaaegu viis aastat iga päev (möödunud kuul jättis ta sõiduvabaks vaid kaks päeva!) treeninud, on ta füüsis tugevasti paranenud. Kui pärast õnnetust ei tundnud Rauno oma alakeha üldse, siis nüüd annavad pärast pikka sõitu jalad ikka väsimusest teada. «Viimase aastaga olen hakanud valu roh­kem tundma. Ja see on ainult hea! Näiteks kui panen tassi jala vastu, tunnen, et kõr­vetan end ära. Varem seda polnud.»

Mäel ei tasu seisma jääda

Rauno ei kujuta oma päevi trennita ettegi. Kordagi pole talle pähe tulnud, et ah, ei viitsi! «Teinekord teen enne rattaga sõit­mist veel ka toas trenni. Mul on suur matt, millel võimlen ja tõstan hantleid ning kan­gi. Seejärel lähen sõitma. Vähemalt 20—30 kilomeetrit võiks küll iga päev sõita, kuid olen korraga läbinud ka 100 kilomeetrit!» pajatab ta. «Nõnda saab ju kodust välja värske õhu kätte ja end liigutada. Kodus pikutamisega olümpiale ei jõua!»

50 KILO LISARASKUST:  Selleks et Rauno end rattasõidus veelgi enam tõestada saaks  ja olümpiale jõuaks, oleks tal vaja korralikku käsiratast. Tema praegune, ise konstrueeritud  treeningvahend on nii raske, et võtab hoogu maha.
50 KILO LISARASKUST: Selleks et Rauno end rattasõidus veelgi enam tõestada saaks ja olümpiale jõuaks, oleks tal vaja korralikku käsiratast. Tema praegune, ise konstrueeritud treeningvahend on nii raske, et võtab hoogu maha.

Siiski pole tahtejõulise spordimehe elu ka tagasilöökideta möödunud. Kui ta ise suudab tervist puudutavatesse uudistesse rahulikult suhtuda ja optimismiga tulevik­ku vaadata, siis teistele mõjuvad need rän­gemalt: «Kui õnnetusest oli möödunud kaks aastat, käisime elukaaslasega Tartus arsti jutul, kus selgus, et kõndimisvõima­lust mul väga pole ja seda ei tasu ootama jääda. Pärast seda hakkas meie suhe alla­mäge minema … Eks ta ikka lootis mind kunagi jalul näha. Me pidasime veel kolm aastat vastu, kuid siis läksid teed lahku,» tunnistab mees.

Siiski pole Rauno kunagi käega löönud, pigem on puutunud igal kurvaks tegeval eluetapil kokku inimeste heatahtlikku­sega. «Kui sõitsin Suurupi kergliiklusteel, jäin teinekord mäel seisma. Ja siis nägin juba eemalt, kuidas mööda sõitev auto peatub, pöörab otsa ringi ja juht jookseb välja, et mind abistada. Seda juhtus ikka väga palju! Imestasin, kui abivalmid ini­mesed on. Nüüd ei julgegi enam seal mäe keskel trenni ajal seisma jääda, ma ju te­gelikult abi ei taha …» muheleb ta, kuid tahab südamest tänada kõiki, kes on teda aidanud. Eriti muidugi oma peret.

Kui küsin Raunolt, kas midagi on tal elus halvatuse tõttu ka tegemata jäänud, vastab ta kiiresti, et ei. Pigem on ta praegu oma eluga isegi rohkem rahul! «Olen muu­tunud rahulikumaks ja mõistlikumaks. Kardan, et muidu oleks elu samasugune nagu enne õnnetust. Käiksin Soomes ehitusel tööl, tuleksin koju, pidutseksin, ja siis, kui raha otsas, läheks jälle tagasi … Praegu on mul vähemalt eesmärk, mille poole püüelda! Enne mul seda polnud,» mõtiskleb mees, kes näeb end vaimu­silmas juba olümpial. Tahtejõu ja trenni taha temal asi igatahes ei jää!

– HEIDI TOOME

Allikas: Naisteleht